Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Nii armsad lood...
Räägin enda omagi.

Meil oli nii, et mina kolisin omaette elama, esialgu üksi, ja mõtlesin, et oleks nii armas, kui mul oleks loomake seltsiks. Alguses mõtlesin, et võtan isa juures maalt oma esimese kassi, Luna, aga kahtlesin sügavalt, kuna ta on juba 5-aastane kass ja pole kunagi väikses korteris kinnisena elanud. Harjunud ikka väljas ringi lippama. Kartsin, et tema jaoks selline vangistus ei sobi ja ehk ei harju ta sellega ära.
Vahepeal kolis elukaaslane ka minu juurde ja rääkisin talle Luna mõttest, mille ta ka maha laitis. Tegelt ega talle kassid eriti ei meeldinud ka... Aga ütles, et kui kass juba võtta, siis väiksest peast - saab oma käe järgi kasvatada.
Aga maal oli ka üks kassipoeg, Luna oma, ühe silmaga triibuline (silm oli väiksena haige olnud). Käisime kahel päeval maal, et kassi kätte saada, tõstsime kuuri poolenisti ümber, aga kassi kätte ei saanud. Nägime teda korra, aga ta ainult äsas käpaga ja kätte ei lasknud, peitis end meie eest ära...
Loobusime siis tema kättesaamisest - tegemist oli ka täiesti metsiku kassiga ja eks tema taltsutamisega oleks ikka raskeks läinud.
Hakkasime siis vaatama netist kuulutusi ja põhimõtteliselt esimene kuulutus ja pilt, mida me vaatasime, võitis me südame. Kiisu asus Viimsis ja leppisime kokku, et õhtul lähme talle järele.
Perenaine oli hästi meeldiv inimene. Tema oli kiisupoja väiksena tänavalt üles korjanud ja teda poputanud. Aga kuna tal endal oli juba viis suurt kassi, siis ei saanud ta teda endale jätta.
Kiisukesega koos anti meile hunnik kaasavara ka.
Esimesel päeval oli kassike natuke arg, aga järgmisel päeval oli nagu oma kass juba.
Nüüdseks on ta täiesti meie Turbo ja me ei kujuta ettegi elu ilma temata. Ning elukaaslane, kellele enne kassid eriti ei meeldinud, nunnutab teda nii mis hirmus. Turbost on saanud kindlalt meie kodu päike :s6ps:

Catlover

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Kuigi sellest vist juba kusagil räägitud, räägin uuesti.
Garfaga oli selline lugu, et  ühel päeval kräunus üks kass meil akna all. Kuna meie ümbruses on kasse päris palju (Oja tänav Pärnus, kes teab, see teab), ei pööranud me sellele esialgu eriti tähelepanu. Kuna kräunumine oli aga väga hale ja "abipaluv" läksime aknale vaatame. Meie majas ees oli üks väike ja rääbakas kassiniru, kes seda haledat häält tegi. Minu elukaaslane Katri arvas, et ehk on kiskal kõht tühi ja viskas talle tüki vorsti. Kass püüdis selle suisa õhust kinni ja kugistas alla.  Katri võttis siis veel vorsti kaasa ja läks õue, mina jäin aknale vaatama. Kass tundus päris näljane olevat. Katri arvas, et äkki tooks ta tuppa ja annaks talle juua. Nii ka tegime.
Kuna endal polnud plaanis kassi võtta, otsustasime ta Pärnu Loomade Varjupaika viia. Seal üteldi meile, et neil on mingi kassihaigus liikvel ja karta on , et see kass kauaks elama ei jää. :-(
Ja kuna Garfa jäi meist sinna väga haledalt puuri njäuguma, otsustasime, et läheme poodi, ostame vajalikud asjad ja toome kiisu hoopsiki enda juurde koju.
Välja nägi Garfa esimesel päeval selline :

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Murkaga oli aga lugu selline, et mõni aeg pärast Garfa saamist läksime varjupaika, et rääkida, kuidas Garfal läheb. Muuhulgas sai ka varjupaiga asukaid külastatud. Esimeses puuris oli kaks pisikest kassipoega, kes oli suht alles varjupaika toodud. Katri küsis, et kas võib ühe sülle võtta. Se oli selline pisike ja rääbakas must kiisupoeg. Noh ja enam ta Katrist lahti ei lasknud. Järgmine hetk oli see, et me sõitsime autoga kodupoole, see kassihakatis oli minu süles ja ise veel arutasime, et mida paganat me siis nüüd tegime :-)
Kuna kiska oli tõesti must ja haises pahasti, sai peale pisikest tutvumisringi tema esimeseks koegmuseks uues kodus korralik pesupäev.

Välja nägi Murka siis selline :

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Nii armsad lood, molevad nÄevad niiii armetud välja, aga on ka selge, kuidas nad teie südamed nii kiiresti voitsid.

mjau!

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

See juhtus 7 aastat tagasi.Elasime siis maal,meil oli kaks koera,Volfi ja Bensu,omavahel nad läbi ei saanud,kahjuks.Pidime neid eraldi hoidma,mis oli väga raske.Kassimõtet ei olnud algul üldse.Meie tuttaval abielupaaril oli Pärnus kass,kellel sündisid pojad.Muidugi hakkasid nad meile kohe kassi pakkuma.Läksime neid siis vaatama.Üks pruunikas ei olnud eriti ilus,aga jäi mul süles selili magama,tundsin,et see ongi meie kass.Kui ta suuremaks sai,tõimegi ta koju.Kohanemine koertega võttis veidi aega,oli sisinat ja hirmu,aga varsti sai ta juurde 2 koer-sõpra.Eriline armastus oli tal suure koera Volfiga.Viskas end koera ette maha ja lasi ennast nätsutada,nakitseda igalt poolt,vahel sai kasukas päris märjaks.:hiih:

Thumbs up Thumbs down