Teema: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Ja miks just kass?
Kuidas ta kohanes, kuidas inimesed kohanesid?

Sossu sain ma siis, kui ma veel ema tiiva all elasin. Mu klassiõe kassil olid pojad ja ta pakkus ühte neist mulle. Seda kõige segaverelisemat - seda, kelle üks külg halli musta kirju teine oranž;). Minul kahtlusi ei olnud, kassist olin juba tükkaega unistanud. Ema kahtles küll ja päris palju.
Lõpuks langes otsus ikka kiisu kasuks ja koju ma ta tõingi. Esimestel päevadel oli ta päris ehmunud. Ainult öösel mürgeldas mu voodi all - mina olin täitsa magamata.:o
Peaksin veel lisama, et Sossu oli esimene loom, kelle ma võtsin. Ja üllatusi tuli palju – häid ikka rohkem. Aga kiisu harjus tegelikult suhteliselt kiiresti – ma arvan, et jalutuskäigud nii põnevas õues aitasid kaasa.:D
Ema võttis kiisu ruttu omaks. Ja nüüdki tunneb ta alati huvi kuidas Sossul läheb. Ega ma isegi oma elu Sossuta ette enam kujuta.:)

A cat, a rat and us smile

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Kerri tuli meile, siis kui ma algkooli lõpetasin. Ma armastasin hullupööra loomi ja kass oli neist muidugi esikohal. Kunagi oli meil juba kass olnud kuid naaber meelitas ta söögiga enda juurde ja eks ta harjuski lõpuks sealse eluga ära ning kolis minema. Ja kuna ma olin kurvastusest katki siis vanemad nõustusid mõne aasta pärast uue kassi võtma. Kuna eelmine kass oli poisskass, siis seekord otsustasime tüdruku kasuks. Kui perekonnatuttavate kass kord pojad sai, siis saigi üks kiisulaps meile toodud. Kohanes ilusti. Mööda kardinaid ega seinu üles ei roninud aga diivaneid kraapis küll mõnusalt. tongue Meie kõik aga jumaldasime teda kohe algusest peale. wink

Beware! When least expected, a cat will sneak up and steal your heart.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mina sain endale kiisu pika nurusemise peale wink
Nimelt mina olen hull kassiarmastaja aga teine pool nagu nii väga ei ole aga lõpuks võtsime ta ära ja nüüd tegeleb isegi teine pool temaga rohkem kui mina!
Hakkasin uurima tuttavate kaudu , kellel võiks pakkuda olla kiisupoegi ja lõpuks saimegi yhe sõbra käest infi, et tema tuttava kassil just syndisid pojad ja nii see läkski!
Tore big_smile

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

minul see kassi võtmine tuli endalegi üllatusena tongue
salasoov koera kõrvale kassi võtta oli pikka aega,aga ema ei tahtnud(a\'la kassid haisevad,lõhuvad lilli ja kardinaid jne.)
Kuid üks õhtu tuli isa koju,kassipoeg põues.Nimelt ühes laudas oli kassipoeg hakanud isal järel käima ja küllap isa armuski siis ära big_smile Koeraga kohanesid nad ilusti ära ja nüüdseks on kiisu meil olnud nädal aega,muudkui käib järel ja nõuab sülle saamist smile

[img]http://www.xmission.com/~emailbox/animate/a-katt.gif[/img]

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mina olen ka endale pikka aega juba kassi tahtnud:)Algul oli ema täiesti selle vastu.Siis läksime koos kassinäitusele ning talle hakkasid kassid huvi pakkuma ja vastuseks minu nurumisele ütles ta:"No eks vaatame."
Järgmisel kassinäitusel läks asi veelgi paremaks:"Sügisel näeme."
Kolmandal kassinäitusel oli kaasas ka ema sõbranna kellele meeldivad kassid väga ning ta aitas mind kassi saamise asjus.Nii see läksi... saime ema nõusse ja homme saan endale kassipoja:D

Koer vaatab inimesele otsa ja ütleb:
\"Sa annad mulle toitu ja peavarju! Sa oled vist jumal!\"
Kass vaatab inimesele otsa ja ütleb:
\"Sa annad mulle toitu ja peavarju! Ma olen vist jumal!\"

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Jussi sain nii, et tuttavate kassil olid pojad ja ema ükskord lihtsalt küsis, et kas sa kassi tahad ja kuidas ma siis loobuda saan tongue Päris lühike ja lihtne lugu, aga nii ma ta sain wink

Inimesed, kes vihkavad kasse on järgmises elus hiired.
Tuhandeid aastaid tagasi kummardati kasse.Kassid pole seda unustanud

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Minul oli just kass surnud..jäänud auto alla..:(
aga ma mõtlesin et tahan koera...kuid mu vanatädi võttis endale kassi ja mul tuli ka suur isu kassi võtta.seal samas pesakonnas oli veel kassipoegi.niisiis ma otsustasingi kassi võtta ja ma olen selle peale väga õnnelik...hea et ma koera ei võtnud:)

Kassiarmastajaid nimetatakse ailurofiilideks.:)

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Aga minul on kogu elu vähemalt 2 kassi olnud, nii kaua kui ennast mäletan... Sattunud on nad meile kas siis tänavalt, v6i lihtsalt on sündinud üks pesakond poegi...:);)

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Kui olin pisike, siis tulid kassid meie juurde maalt, vanaema juurest. Kingiti kellelgi sünnipäevaks või toodi niisama.  Tol ajal olid kassid ühekaupa meil. JA kuna me väga suures asuleas ei elanud, siis käisid kassid vabalt väljas ja olid opereerimata (isased), seega jooksuaegadel võisid nad auto alla jääda või muul moel hukka saada. Siis oli meil 3 kassi järjest.
Keskkooli minnes oli meil üks pisike koer ja hiljem tuli emane kass, kelle ma vanaema juurest äsjasündinuna voodist leidsin. VAnemad leidsid, et võib küll koera kõrval ka üks kass olla. Kui koer suri, siis mõni nädal hiljem sündis maal jälle üks väike kiisu, kellele oleks vaja olnud kodu otsida, jälle mina palusin, et võtame endale, koera asemele või nii. Et koera pole enam, keda sööta, nii võime ju ühte kassi sööta veel. Nii tuli meile isane kiisu.
Ja nüüd, kui elan vanematest eraldi, kinkisid nad mu elukaaslasele sünnipäevaks kiisu, see oli eelmisel aastal. Elame vanas majas ja meil on ka hiired, seega oli see väga hea kingitus. Aga kuna ise oleme väga liikuvad, siis vahepeal on kiisu ka vanemate juures. Ja nüüd, sel suvel on ta juba aprillist saadik "maal vanaema juures", s.t. minu vanemate juures pesitsenud - seal saab ta vabalt õues käia ja teiste kassidega mängida ja... Te ei kujuta ettegi, milline ülbik ta teistega käitumisel on! Vanemad kassid lasevad väiksemal endale lihtsalt pähe istuda! Aga mis sa teed, järelikult ei ole ma osanud teda hästi kasvatada. smile
Aga kassid on alati hästi meie perre kohanenud ja kuna meil on terve pere suur loomade fänn (meil on praegu ka üks suur koer vanemate juures), siis pole meil iial mingeid probleeme loomade pidamisega või võtmisega olnud. Ja ma arvan, et meil oleks veel kasse, aga rahakoti paksus hakkab ka rolli mängima...

Kassid on maailma kõige armsamad loomad!

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Minu kassivõtt tuli ka üsna äkki. Üks päev mõtlemisaega ja sel hetkel tekkis tunne, et pean saama, et teisiti pole võimalik. Kuna elukaaslane esialgu vastu punnis, et vaja ikkagi hoolitseda ja kõige suurem mure oli muidugi mööbli pärast, et kui seda kraapima hakkab, et siis on jama. Igasugust kassi poleks ma muidugi võtnud, aga siiamid on alati lemmikud olnud ja juhuslikult pakuti, et oleks võimalus siiami kassipoeg saada ja sellele vastu panna ei suutnud. Sain ikkagi oma tahtmise. Kassi tõime koju siis 6. veebruar 2005.:)

Dogs have owners, cats have staff.

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

sõbranna käest sain...muidu oleks nad arvatavasti tudile pandud aga pesakonna 3 pojakest saadi õnneks laiali jagatud ja seega 1 tuli ka mulle..ja mul on selle üle ainult hea meel big_smile

Kassid on targemad kui koerad. Sa ei saa panna kaheksat kassi kelku vedama.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Meie perre tuli esimene kass täitsa juhuslikult. Ema töökaaslasele oli tehtud ühe vanaproua  poolt ülesandeks kiisupojad kusagile ära jagada. Nii ta kaks kiisut meile tõigi. Kiisud olid siiamid...kindlasti segaverelised, aga päris õigete siiami tunnustega. Pealegi üliarmsad. Lubasime siis kiisudel seni enda juures olla, kuni neile kodud leitud. Tüdruku oli nõus võtma teine töökaaslane, tema sai nimeks Kriips (oli peenike ja käis mööda tuba nagu mannekeen). Poisist ei suutnud me ise muidugi enam loobuda, nii armas ju. Nimeks sai Siim. Meil oli sel ajal ka väike emane koer ja merisiga, kelle onu Riia loomaaiast rohu seest sibamast leidis, põue pani ja meile tõi smile Kõik nad said omavahel väga hästi läbi.
Aastaid hiljem kolisid vanemad maale elama ja võtsid õele sünnipäevakingiks kollase kiisu, kelle nimeks sai Seiu. Oli teine väga vahva kass, armastas kartulikoori püüda ja süüa, kui ema kartuleid kooris...kahjuks juhtus temaga auto-õnnetus.
Ühel päeval helistas tädi, et on leidnud tillukese kassipoja, kes täitsa üksi ja ilmselt ema poolt hüljatud. Mis muud, kui kiisu kolis meile. Sai teda pipetiga söödetud ja peput pühitud, rippus emal kasvõi pool päeva püksisääres...nimeks sai Oskar (koduselt Ossu) ja kasvas üle-küla kangeks kassiks, kes külakassidega ikka päris tõsiseid maadlusmatše maha pidas.
Üsna varsti hakkas meie juures käima üks emane külakass. Vanad inimesed kolisid külast ära või surid ja nende loomad jäid peremeheta..eks temagi nii meile tuli. Ja ühel päeval tõi ta ka oma kolm poega meile, kellest kaks jäidki meie juurde. Nimeks panime emakassile Liisu, poegadele Kriim ja Miisu.
Veel üks kass käis meil aegajalt, sai süüa ja pai ja läks jälle oma teed...kollane isane..väga võimalik, et Liisu vend...kutsusime teda Sassiks.
Kuna aga meil olid nüüd nii emased kui isased...siis juhtus nii, et tuli veel poegi. Ei teadnud me siis mingist  steriliseerimisvõimalusest midagi ja kõikidele poegadele ei leidnud ka uut kodu. Nii meie kassipere kasvas. Olid meil isane must ja lühikese kuid tiheda karvaga Niru, ja vahva triibik Libe, kes mõlemad kahjuks ühel päeval enam koju ei tulnud. Külakasside asi - käivad ka küla õuedes uudistamas, vahel kaklemas jne aga õhtuks tullakse ikka koju. Nemad kahjuks ei tulnud. Kusagilt tuli üks must-valge emane pisike kiisu, aravõitu, sai süüa ja läks jälle, tuli kui tahtis ja me ei tea siiani, kust ta tuli ja kuhu läks. Teda kutsusime Minniks, kuna ta oli nagu mini-kass, täiskasvanu kuid hästi väike. Siis  veel Muhkel, (kollase-valgega isane kiisu, Miisu poeg), Pitsu (Kriimu poeg, triibik valge kõhu ja käppadega) ja pesamuna Tipsi (kõht ja käpad valged, pealt kollase-halli-musta laiguline). Miisu on nüüdseks steriliseeritud ja Kriim saab ka varsti.
Ahjaa..eelmisel aastal tuli veel üks külakass meile..ei-tea-kust ja kelle oma. Väike triibik valgete käppadega, nimeks panime Manni. Ja nagu Liisugi, tõi ka Manni hiljuti oma kaks poega meie juurde, kes olid nii metsikud, et siiani pole suutnud neid päris ära kodustada, aga loodame, et aja jooksul saavad neist inimsõbralikud kiisud. Nemadki on triibikud, kõht ja käpad valged, hästi armsad, hetkel u 5 kuused.
Seega päris teadlikult ise otsinud oleme omale vaid ühe kassi, ülejäänud on kuidagi ise meile sattunud. Aastate jooksul on meie perel tegemist olnud seega 16 kassiga + pojad, kes uutes kodudes.  "kõrgajal" oli korraga 11, praegu 8.
Jutt sai pikk, aga kasse on ka palju olnud.
Kõigist kiisudest pilte pole, kuid mõndasid saab näha aadressil
http://www.pilt.ee/view/634106/1/

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

ausalt öeldes polnud mulle kunagi kassid kunagi eriti meeldind, sest meie peres pole kunagi kasse olnud. kõik muutus , kui kolisime elukaaslasega oma korterisse, (kuna meie koer tundis ennast suurepäraselt elukaasa vanemate juures ja ei tahtnudki  tulla korterisse, kus peab päev läbi üksi toas istuma, selle asemel et õues, aias lõputult ringijoosta), mõtlesime et võiks olla  lemmik, kelle eest hoolitseda ja keda nunnutada, kaalusime igasuguseid variante, alustades tuhkrust ja lõpetades hamstriga, kalad olid juba olemas.  üks asi oli selge: peab olema lemmik, kes elutseb ainult toas, seoses pikkade ja mitte kellast kellani tööpäevadega- seega lemmik, kes saab vajadusel suurepäraselt ise hakkama max paar päeva.

Lõpuks langes otsus kassi kasuks, millegi pärast on meile kassidest kõige rohkem meeldinud just pärslased ja just nende lömmis nina pärast (koer on meil rotikas muideks smile ) ja netist infot lugedes sobis meile nende iseloomu rahulikkus.

   seega otsisime müügisolevaid  pärslaseid ja exoticuid- käisime vaatamas nii mõndagi pesakonda, lõpuks leidsime oma Bibi, kellesse armusime esimesest silmapilgust, ta oli nii eriline ja  teistmoodi, siiani on ka muidugi- just oma kasuka värvide poolest- väike röövel smile oleme jube õnnelikud oma musikese üle ja armastame teda väga, väga... nüüdsest on kasside kohta mu arvamus muutunud 100%

meie kiisul kriimud silmad...

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mina olen ka olnud üsna kassivastase iseloomuga. St muidu on nad armsad, kuid pooldan nende vabalt ringijooksmist ja õues asjatamist ja nii. Kuid kui kolisin oma noormehega kokku, siis hakkasin samuti, nagu miramis, mõtlema, et võiks keegi ikka kodus olla, kes ootaks, kui koju tuled, keda saab katsuda ja nunnutada. Seega kalad jms asjad ei tulnud kõne allagi. Vaidlesime noormehega kuid, et kust võtta, milline võtta jne, kui ükspäev nägin ühes foorumis kuulutust ja armusin otse pilti. Süsimust pisikene karvakera, kelle näost paistis juba 2-kuuselt äärmine intelligentsus ja sõltumatus. Läksime vaatama ja tõimegi kohe koju. Alguses mõtlesime, et võiks ikka isane olla, kuid kuna me kahel süsimustal kassipojal vahet ei teinud (ja omanik ka mitte), siis valisime selle, kes oli alguses väga aktiivne ja julge. Teine magas pea terve külastusaeg. Kui hakkasime teda ära viima, siis kass leidis, et asi läheb ohtlikuks ja hakkas vastu rabelema hirmsasti. Lõpuks ei andnud ta end enam üldse kätte. Kuna teine kass oli vahepeal üles ärganud ja oli nii uimane, et ei saanud suurt aru, mis toimub, siis tõimegi koju endale emase, nagu hiljem selgus. Terve tee ta taksos näugus haledalt ja vahtis suuril silmil autosid, kes mööda sõitsid. Kodus harjus üsna ruttu, tuigerdas päris kabedalt ringi. Öösel magas meil kukil. Pärast kaht sellist ööd panime ta üksikvangistusse ning nüüd magabki öösel üksinda suure kaisulõvi peal. Täiesti rahul sellega, kuigi hommikul on vups toas, niikui uks lahti läheb.
Omanikud ise see-eest ei suutnud algul kuidagi harjuda. Pidime talle pidevalt peale astuma (see jama on siiamaani), sest eriti pimedas esikus väike süsimust kass, kes ringi hillib, eriti silma ei jää. Kuid siiski ei kahetse, et võtsime. smile Liiga nunnu juba teine.

-tibukiisu-

********

(Kassi päevikust) Päev nr.752 - Mu vangistajad jätkavad mu ärritamist veidrate rippuvate asjakestega. Nad toituvad külluslikult värskest lihast, samal ajal kui mina olen sunnitud sööma kuivatatud krõbinaid. Ainus asi, mis hoiab mind elus, on lootus põgeneda ja õrn rahuldus, mille saan nende parima mööbli rikkumisest... Üritan homme süüa järgmise toalille.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Isane kass tuli 2a tagasi 4.01
Väljas oli väga külm ilm, mees tuli trennist õhtul ja kassipoeg näugus ukse ees. Nii ta meile jäi, ei otsinud kodu talle ega midagi.
Ei olnud kassivõttu veel plaaninud sest üürikorter jne

Emane kass tuli kevadel, aprillis, mees tuli keskturult mööda, seal tädid mässasid midagi prügikastide vahel ja kutsusid ta appi, et aidake kassipoega püüda, püüdsid siis kinni ja siis tädid surusid kassipoja mehele põue ja ütlesid et palun võtke, mis tast muidu saab
Mees tõi koju kassipoja
Otsisime nädal aega talle uut kodu aga ei leidnud, ja tegelikult juba teadsime et meile ta jääb ka
smile

Kaks kassi on alati parem kui üks.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mina endale kassi ei tahtnud, õigemini nad ei meeldinud mulle. Kui väike olin siis meil oli küll kasse aga viimased 10 aasta polnud olnud. Koerad olid.
Eelmise aasta mai lõppus tuli mu endise elukaaslase õde ühel õhtul koju, kaasas kiisu. Story on järgmine: Ruilasse tuuakse tihti kiisusid sest teatakse, et keegi seal nende eest ikka hoolitseb. Katri käis seal ratsutamas ja ühel õhtul ta kiisut nägigi. Ta tahtis teda koju tuua aga isa ütles EI. Sest talle ei meeldi kassid. Niisiis said nad selle kassi lõpuks ühele teisele naisele ära sokkutada. Ja kui nad läksid kassile järgi siis oli kiisu ära jooksnud. Aga see naine ootas oma kassi. Ja kuna seal oli veel kassipoegi siis nad võtsid sealt järgmise. Ning viisid uuele omanikule.
Järgmisel päeval oli aga see teine kiisu aga tagasi tulnud ja ta PIDI ta kaasa võtma. Ning ta tõi ta koju. Ta oli armas aga ega mina temast alguses eriti ei hoolinud. Kiisu nagu kiisu ikka. Esimene öö oli ta Katri toas aga kuna ta öösel oksendas siis järgmine öö pandi ta pesuruumi. Aga kuna pesuruum oli meie toa juures siis ma kuulsin et ta nuttis. Ja mul läks süda hellaks ja toin ta meie tuppa. Meie mõte oli kogu aeg, et me paneme foorumitesse kirjad üles ja anname ta ära. Järgmised päevad ta magas kõikse aja meie voodis ja  kui maale läksime siis oli kogu aeg minu juures.
Siis aga vastati meie foorumi kirjadele, ja üks naine ütles et kui on poiss siis võtab ära- meie aga seda ei teadnud kumb on. Aga kogu aeg oli tunne et on tüdruk.Läksime temaga esmaspäeav arsti juurde ja kui arst ütles et on poiss siis oli minul selge, et see kiisu on minu ja mina teda ära ei anna.
Eks me alguses teistele ei öelnud et ta meile jääb sest Katri isale ei meeldinud see aga varsti ta sai ise ka aru, et kiisu ei lähe kuhugile. Kuigi jah ega kiisu tema armastust kunagi ei võitnud kaa. Jaa nii ta meie perre saigi. Kui elukaaslasest lahku läksime siis võtsin oma asjad ja oma kassi ja tulin ema juurde tagasi. Eks Kaisu igatseb kaa oma "issi" järgi aga siin on tal sõber Kessu ( kass) kellege kogu aeg müratakse:)
Eks ma ta ära hellitanud ole aga ta on MINU kiisu, keda ülekõige armastan.:syda:

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Minu kiisuvõtulugu.
Kasvasin peres, kus pole kunagi suuremaid loomi kui rott olnud.
Aga loomi olen alati armastanud ning soovisin siiski endale päris enda kodulooma, kelle eest hoolitseda, ema ei olnud kunagi nõus.
Siis kui juba omajagu aega oma elu olin elanud (omas kodus), hakkasin endale loomakest igatsema.
Saatuslikuks sai päev, mil minu ukse taha ilmus ilus punane kass ning mina arvasin, et ta kodutu, vaeseke näus trepikojas.
Hiljem selgus, et lihtsalt hulkus ja kodu olemas.
Sellest päevast peale hakkasin mõtisklema teemal "kass" tihedamini.
Mulle on alati meeldinud pärslased ning paari kuu pärast ma Marius Boy Diaski ka endale koju tõin.
Seda otsust ei kahetse kunagi, sest ta mul täielik päikesekiir:syda: .
Kahetsen aga seda, et ma korraga kahte kassi ei võtnud, Mariusel oli välimuselt koopia- tema vend Sylver Boy Diask.
Oleksid koos kasvanud ja neil oleks kahekesi kindlasti toredam ka.
Hiljem sain teada, et Mariuse venna läks Soome hoopis.
Praegu kassi juurde võttes, võivad tekkida kohanemisprobleemid jne.
Kiisuke harjus meie juures üllatavalt hästi, ei olnud mitte mingisugust nutmist ega muud sarnast.
Oleme temaga juba kolima ka pidanud ja sellele on ta ka vapralt vastu pidanud.
Väga vahva tegelane mul, kohe nii kallis mulle, et lausa imelik hakkab endal ka juba.
Sõbrannadele ja tuttavatele olen ammu juba "KassiEmme", nö heas mõttes ikka:s6ps:.

VIC- Very Important Cats
VIP- Very Important Persians

http://www.youtube.com/user/MariusBoy - videod
http://www.pildialbum.org/user/MariusBoy - pildid
http://www.freewebs.com/mariusboy/ - kodulehekülg

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mul oli 14 aastat olnud koer ja pärast tema surma ei tahtnud enam uut koera võtta. Ja sai kunagi kodus arutatud, et võiks kassi võtta. See teema jäigi sinnapaika, kuni ma u kaks aastat tagasi ühel reede õhtul maale sõitsin ja õhtusöögi kõrvale kohalikku ajalehte sirvisin. Äkki märkasin kuulutuste hulgas väikest pilti karvapallidest ja juures kiri: "Palun päästa meie elu".
Ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus, aga järgmisel hetkel oli mul juba käes telefonitoru ja poole tunni pärast olime juba kassiomanikud. Kassipoiss oli alles pisi-pisike peopesasuurune kahenädalane, aga oskas kõiki vajalikke toimetusi.
Kohalikule loomaarstile oli toodud neli kassipoega magamapanemiseks, aga arstil hakkas neist kahju ning viis endale koju ja pani kuulutuse lehte.
Kahjuks rääkis too loomaarst meile viimase visiidi aeg, et tollest pesakonnast jäi ellu vaid meie Bosse. Ning samuti pidid Bossekese vanemad olema ka parimatel hiirepüüdmispõldudel. Nii, et meie veike Bosseke on orb.

Say good night, she waits for me to turn out the light.. Really still
She waits to break my will, yes, and I know the truth about you, she cat
And in the daylight a black bird makes a violent sight..
And when she is done, she sleeps beside the one
Yes, and I know the truth about you, she cat
\"An Cat Dubh\"

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Nagu ma juba mujal mainisin, siis meie majja tuli kass täiesti ette planeerimatult. Loomad on mulle eluaeg meeldinud (väidetavalt kassid kõige rohkem, kuigi ise ma nii päris ei ütleks) ja vanematekodus oli ka väike koer, aga oma koju ei tahtnud ma juba selle pärast kedagi, et kartsin, et ei suuda loomakese eest piisavalt hoolitseda.

Aga ühel ilusal juulikuisel päeval sattusime äärmiselt juhuslikult ühe tuttava poole maale sünnipäevapeole ja seal laudas sibas ringi päris mitu kassikutsikat. Enamus neist ei olnud isegi väga inimsõbralikud. Ei tea isegi, kuidas see niimoodi jutuks tuli, et võtke kassipoeg kaasa... lõõp-nii ja lõõp-naa... enne kui arugi sain, oli jutt läinud tõsiseks ja mina kes ma selleks üldse valmis ei olnud, ei osanud ka muid argumente vastu öelda, kui et kass ju pissib igale poole ja kui palju raha ja aega peab tema peale minema... vaktsineerimised, treenimised... aga keegi ei võtnud neid argumente tõsiselt ja kass kaasa sealt peolt saigi - igaks juhuks veel öeldi, et kui ikka enam ei taha, tooge pigem tagasi, kui et lasete tänavale :puna:

Loomulikult pole viimast ideed isegi pähe tulnud täide viia, nii palju kaalub rõõm kassi seltskonnast temaga seotud mured ja iseloomu veidrused üles :twisted: Kodus on nüüd nagu ikkagist elu... ja juba 2.5 aastat nii.

Elu kassiga pidin tollest päevast täiesti puhtalt lehelt õppima hakkama ja oma üllatuseks ja üldisele arvamusele vastupidiselt leidsin, et kass on siiski ka võimeline olema KÕIGE SUUREM SÕBER :s6ps: sealjuures leidis kinnitust arvamus, et kass siiski selle kõige juures kõige iseseisvam ja endaga paremini hakkama saav koduloom ikkagist on.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Algselt postitas: BlueGirl
Elu kassiga pidin tollest päevast täiesti puhtalt lehelt õppima hakkama ja oma üllatuseks ja üldisele arvamusele vastupidiselt leidsin, et kass on siiski ka võimeline olema KÕIGE SUUREM SÕBER :s6ps: sealjuures leidis kinnitust arvamus, et kass siiski selle kõige juures kõige iseseisvam ja endaga paremini hakkama saav koduloom ikkagist on.

Ja isegi kõige ülbem ja isekam kass tunnetab, kui "emmel-issil" pea valutab ning ronib sülle ja annab endast nurrudest parima ravi. :pai:

Say good night, she waits for me to turn out the light.. Really still
She waits to break my will, yes, and I know the truth about you, she cat
And in the daylight a black bird makes a violent sight..
And when she is done, she sleeps beside the one
Yes, and I know the truth about you, she cat
\"An Cat Dubh\"

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Ma sain oma kassi sugulaselt...ta elab korteris ja siis ühel naabri kassil sündisid pojad ja temal tuli mõte see mulle kinkida...olen väga õnnelik et ta seda tegi sest mai kujuta ette oma elu ilma Kitita:s6ps:

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Läks aega, mis läks, aga lõpuks saime ema-isa nõusse. Õde valetas, et saab klassikaaslaselt isase kassi. Aga saadud kiisuke oli hoopis tüdruk.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Mina sain Kati järgmiselt. Minu eelmine kass nimega Kiti oli veidi aega ära kadunud. Me elasime siis kortermajas ja meil olid majaomanikuga head suhted. Kuna majaomaniku naabri kass oli pojad saanud ja ta teadis, et meie kiisu jooksis ära tuli ta meile pakkuma. Mina olin siis veel üsna väike ja kui ta küsima tuli, et kas meie ei tahaks endale uut kassi, siis mina vastasin kiiruga jah. Mu vanemad ei teadnud vist isegi kuni sinnamaani, kui kass kohale toodi, et me endale kassi saame.:D:D:D. Aga ega neil midagi selle vastu ei olnud kah. Kati toodi meile pisut varem kui peaks ja nii on ta meil tegelikult natuke memmekas (minu ema on nagu tema emmeks:)). Muidu üdini isepäine kiisu. Esimesel päeval ronis ta kapi alla, sest vaeseke kartis meid:(. Aga ta oli ütlemata armas:D ja on siiani. Vahepeal kadus ta meil viieks päevaks ära kah, aga see on juba teine lugu:D.

Kassil on iseloomu.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

meil oli maal kass Liisu, kes sai pojad, ühe kassipoja , kelle nimeks sai samuti Liisu viisime Võrru, tema sai pojad, ja üks neist , kelle nimi oli Tukik sai pojad ja Musti ongi Tutiku poeg , nii et Musti ema poolsed sugulased on kõik teada:P

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kuidas teie perre kiisu sattus ?

Minu Ja Siri lugu oli siis selline:
Läksime mehega sõbrannale ühest Nõmme perekonnast kassi tooma ja selles kiisuperes oli veel kaks triibulist (peale selle, mille sõbranna  võttis) ja üks lumivalgeke. Kui ma valget kiisut nägin, oli esimene mõte - MA TAHAN TEDA ENDALE big_smile aga ta oli siis alles kahe nädalane, jube väike ja hädine. Leppisime perega kokku, et helistan neile ja tulen kolme nädala pärast järgi (siis lubasid ära anda). Nuu aeg möödus, mina muudkui seebitasin perekonda (elasin siis veel vanematega), et ma nüüd toon kassi koju. Kui  see päev kätte jõudis, helistasin ja ütlesin, et tulen kassile järgi. Nad ei tahtnud mulle Siri enam anda, sest kiisu oli perele nii omaks saanud aga lubadus oli antud ja nii ma kiisu koju tõin. Oi ta oli väike ja kohanes alguses raskelt (sai vist ikka liiga noorelt toodud) aga nädalaga oli juba täitsa oma ja esimesest hetkest meie kõigi lemmik. Nüüd on ta siis juba kaks aastat ainult minu ja mu elukaaslase kass. Kolmekesi väike perekond smile

- Kassid on täielikud isiksused, kellel on arvamus iga asja kohta -

Thumbs up Thumbs down