Teema: Kurva minevikuga lugu...

Tere!
Mina sain omale mõnusa kassipoisi täna Kasside Turvakodus töötavale naisele, kelle tuttava tuttaval oli ära anda 2 isast kassipoega... Märtsi keskel läksime vaatama ja võtsime endale nendest ühe - hallikarvalise murjami. Omanik ütles, et kassipoisid mõlemad 2kuused. Uude koju jõudes ei tundunud kassipoeg üldse kurb ega nutnud, vaid oli rohkem uudsihimulik ning koheselt ka mänguhimuline.
Kuid siis tuli välja igasuguseid asju... ise panime esimene õhtu tähele, et ta ei oska kasutada liivakasti, omaniku käest saime teada, et ta oli tema juures hoopis ainult ajalehtedel käinud. Ja mis söögisse puutus, siis eelmine omanik oli pakkunud kassipojale putru ja viinereid ning mõnikord ka kassikonservi. Ning ta vaeseke aevastas pidevalt.
paari päeva pärast panime tähele, et põnnike on kuidagi loium ja ei mängi enam nii hoolega ning magab väga palju. Nii pöördusimegi kohesely loomaarsti poole ja siis ilmnes selline lugu...
Vaene põnnike oli hoopis pooleteise kuune (kes poleks pidanud veel ema juurest lahkuma) ning alatoidetud (kaal oli kõigest 632g) ning tuli välja, et me saime kogu komplekti - kõrvalestad, kirbud, silmad, seenhaigus ja arvatavasti ka ussid ning ka nohuse nina. Selline avastus võttis jalad nõrgaks küll. Koju jõudes helistasime koheselt Kasside Turvakodusse ning informeerisime neid sellest. Meie kassikese edasine teekond oli käänuline, kuid on muutunud nüüd positiivsemaks. Kirpudest oleme lahti saanud, usse ei paistnud olla. Ainuke jama oli seenhaigusega, mis levis ka meile edasi. Esimesel korral ei julgenud arst seene vastu rohtu anda, kuna põnn kaalus nii vähe. Kuid kui teist korda käisime, siis oli ta juba juurde võtnud ni, et saime rohud peale ning ootame pikisilmi paranemist. Ka endal hakkab haigus taanduma.
Mis ajendas mind lugu kirjutama, on hoopis meie põnni vend, kes on 100% samas seisus  ja siiani eelmise omaniku juures, kes kindlasti mingit ravi talle ei paku. Kohati küll mõtlesime endale teise veel võtta, kuid paraku ei osutunud see võimalikuks. Nii, et selle põnni saatus on lahtine, rohkem pole ma temast kuulnud, kuid arvatavasti on ta siiani seal. Minu mõte on, et äkki on keegi, kes sooviks pakkuda kodu põnnile, kartmata kassihaigust, siis oleks sel inimesel võimalik saada endale inimese ligi hoidva kassipoisi, keda huvitavad paitused ja süles magamine, kuid ka mängimisest ära ei ütle. Lihtsalt inimene peab olema valmis protsessiks, et muuta kassipoisi elu 100%.
Kui kellegil tekkis huvi, andke teada. Sest tõesti oleks vaja ka see põnnike päästa...

Pilt on tehtud 19. märts 2012 ja Munchkin on esimest õhtut oma uues kodus...

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Kurva minevikuga lugu...

Mis Munchkinist sai? smile