1

Teema: Mure pätist kiisuhärraga

Meie süsimust kaunitar sai just seitsmekuuseks. Meie juurde leidis ta tee, kui oli juba kolmekuune ja veidi peale. Kasvas ta maal, kuigi õue polevat väga tihti saanud, kasvas ema ja õekesega, kes veidi varem endale kodu leidis. Juba seal olevat ta olnud paras pätt ja oma kunstnikust perenaisele parajalt peavalu valmistanud, ronides riiulitel ja mitte mõistes, et pissida tuleb alati selleks ettenähtud kohta. Aga seda kõike kuulsime alles hiljem...

Alguses kiisuhärra kartis meid ja meie kolmeaastat tütart, kes teda kohe jumaldama hakkas. Kuid nädalaga olime juba pereliikmed. Ning üllataval kombel võttis ta enda lemmikuks hoopis minu abikaasa, kes kassidega üldsegi läbi ei saa. Seal kodus oli ka üks kümneaastane vanapreilist siiami kass, iseloomukas daam, keda üritasime kassipojast eemale hoida, et too haiget ei saaks. Aga kus Sa sellega! Pisike väetike kiisuhärra andis siiamile tappa ja sellest asjast saati oli nad sõbrad. Nad siiski ei kohtunud väga tihti, kiisuhärra elas vaid ühes toas, kuid kaklemist polnud. Uskumatu!
Kuskil kuu peale kiisuhärra saabumist me kolisime. Kass tundus uue koduga hästi harjuvat, võtsime kaasa kõik tema lemmikmänguasjad, magamiskorvi, lapikesed ja toidukausid. Kuna aga kodu veel päris valmis polnud ja ühtteist ehitusega siin ja seal laiali, ei teinud me alguses ka kiisuhärra sortsutamisest välja. Ise oleme ju süüdi, et kõik nii sassis on! Umbes kuuga sai kodu korda, kuid sirtsutamine ei lõppenud. Lasti täis kõik kilekotikesed, mis kuskilt paistsid, vetsuharjaümbrus ja kõik jalanõud, koridor ja prügikastiümbrus. Ülimalt vitaalne kass hakkas ka mänguhoos meie kolmeaastasele tütrekesele haiget tegema ja otsustasime, et on aeg härral munad maha võtta, kuigi tegemist on tubase kassiga. Mõeldud-tehtud. Päevakese oli kass loid, järgmine päev juba täitsa tema ise. Aga paremaks minemise asemel läksid asjad hullemaks. Tõsi, kassipissihaisu pole enam, lihtsalt ebameeldiv aroom. Kuid sortsutamine jätkub. Ehk veidi harvemini, kuid see-eest lähevad aina väärtuslikumad asjad - mehe kott, minu saapad, diivan. Ja loomulikult kõik kilest asjad, mis kuskiltki paistavad.

Vahepeal tuli majja ka väike beebi. Kartsime väga, et kassiga läheb raskeks, kuid vastu ootusi ei tunne härra beebi vastu pea üldse huvi. Nuusutati üle voodi ja käru, korraks ka beebi, aga üldiselt ei ole põnev. Kuna kass üldiselt arvab, et kõik varbad, mis kuskilt paistavad ning kõik asjad, mis liiguvad, on talle mängimiseks, panime beebi voodile ja lasime tal kassi nina all siputada - kas ründab või ei. Kuid kiisuhärra pilk jäi apaatseks, ei tekkinud tal seda tavalist ründajapilku.
Kuid hoopistükkis on ta hakanud ründama meie kolmeaastast tütart. Varitsedes teda kapinurkadel ja diivani peal, hüppab ta talle pähe kinni.

Ta on tegelikult hea kass. Ta on lihtsalt nii mänguhimuline. Tütrel ei ole siiani ühtegi kriimu olnud, aga ta kardab teda metsikult. Kui tütar laua taga sööb, käib kass tema jalgu ründamas. Tütar ei julge kodus enam istuda ega astuda. Asi on muutunud hullumajaks...Ta ei ole pahatahtlik, ta tahab mängida, aga keegi ei jõua enam temaga tegeleda. Lisaks teeb ikka kurjaks küll, kui ülepäeviti tuleb koristada tema täislastud nurki ja iga nädal ära visata mõni kallis asi, mis talle ette jäänud.

Abikaasa ütleb, et me peame talle uue kodu otsima. Ta oleks pidanud minema maaperre, oma vitaalsuse ja tohutu ründekavalusega oleks ta superhiirepüüdja. Ja ta tahab õue, seda on näha tema aknal istumisest.
Aga minu süda ei taha tunnistada, et asi ongi lootusetu. Oleme juba mitu kuud maadelnud tema tujude ja sortsutamiste ja kõigega, ma tean, mõistus ütleb, et asi on lootusetu, aga süda ei taha loobuda sellest kaunist kassist.

Ta on hea kass. Õhtuti ronib ta mu sülle magama, hommikuti nurrub valjemast valjemini, oodates oma kiisueinet. Ta oskab mängida ka õrnalt ja armsalt, nii et tervel perel on temast rõõmu ja nalja. See, kuidas ta nurrub! Külalised ei saa aru, et mis kodumasin ometi sellist häält teeb.

Ma ei tea enam mida teha. Abikaasa on alla andnud. Minu mõistus ja süda võistlevad. Meil on ometigi ju teine tütreke veel kasvamas ja esimenegi on hirmu äärel kassi pärast - kassi pärast! Aga...kuidas ometi alla anda? Mida teha, mida ometi teha?

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Mure pätist kiisuhärraga

Jahh...kurb...ja samas tuleb ka tuttav ette.Lihtsalt olin juba unustanud oma Kiska varasemad käitumisharjumused.
Kiska meil leidlaps....tuli meile mõne nädalaselt.Kuigi sai ta esimesel võimalusel kastreeritud,ei suutnudki ma teda esimese eluaasta jooksul liivakasti "häda"tegema õpetada.Küll vahetasin liivasorte...liivakasti asukohta,,,,nähes ,et ta "kohta"otsib ,kus oma "häda" teha ,pistsin ta kohe liivakasti.Ühesõnaga tegin kõik,aga tulemus SUUR ja ümmargune NULL.
Oma häda tegi ta igale pooli,kuhu juhtus.Vahel tõesti aga väga harva juhtus see ka liivakasti.Mõned korrad olen isegi avastanud Kiska  oma liivakastis magavat.
Õnneks polnud ta  eriti agressiivne inimeste vastu,aga seda peab küll ütlema ,et pahandust tegi ta selle 1 aasta jooksul rohkem kui mu kaks koera terve elu ajal kokku.         Ja see WC olukord oli ikka kohutav küll.

  See kohutav olukord ei lõppenud enne,kui kolisime eramajja elama ja Kiskast sai toas elav õuekass.
Nüüd käib kass õues "hädal" ja püüab kõvasti hiiri ja on ültse üks mõnus ja tubli kiisu.
.Kuigi toas on teise kassi tarbeks liivakast olemas(kes ilusti sinna käib),ei tule Kiskal seda mõtetki pähe ,et seal võiks kah asja ära ajada.
Igatahes on nüüd kõik korras ja need eelnevad pahateod unustatud.Nüüd on Kiska õnnelik ja mina olen õnnelik,et mul nii mõnus kass on!!
Mis ma sellega õelda tahan:roll:
..,lihtsalt usun,et mõni kass ei hakkagi liivakastil käima ja mõni vajab oma eluks suuremat territooriumi ja rohkem tegevust .

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Mure pätist kiisuhärraga

Seda ma kõige rohkem kardangi. Et ka talle ei aita muu, kui suurem territoorium ja õuekassiks hakkamine, mida meie kahjuks oma neljakümne ruutmeetrise paneelmaja korteriga pakkuda ei saa.

Kuigi oma kastis käib ta korralikult ja kakanud pole kunagi kuhugi. See sortsutamine on ikka meelega, mitte rumalusest.

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Mure pätist kiisuhärraga

Meie ben on ka leidlaps ja tema sortsutamise lopetas astreerimine paugupealt. Peale kastreerimist muutus ta ka laisemaks... Kas seda varianti olete moelnud?

mjau!

Thumbs up Thumbs down

Vasta: Mure pätist kiisuhärraga

Alexa,Mormelari kass ongi ju kastreeritud.

otsustasime, et on aeg härral munad maha võtta, kuigi tegemist on tubase kassiga. Mõeldud-tehtud. )

Thumbs up Thumbs down