siia ka üks väike jutuke, mis on ilmunud ajakirjas "Lemmik" ja kirjutatud meie eestimaiste orientaalide ja siiamite kasvatajate poolt.
Ajalugu
Orientaalide minevik ja päritolu on väga tihedalt seotud nende lähisugulaste siiamitega. Muistse Siiami (praeguse nimega Tai Kuningriik) elanikud pidasid orientaale ja siiameid üheks tõuks, sest nende ainuke erinevus oli kasuka värvis ja mustris. Siiamid olid heleda kehaga, aga nägu, käpad ja saba tumedamad. Väike meenutus eelmises numbris ilmunud siiamite artikli kohta: sellise värvikombinatsiooni iseloomustamiseks kasutatakse inglise keeles terminit colour-point, eesti keeles lihtsalt mask.
Orientaalid olid maskita ja paljudes erinevates värvides. Neid kutsuti ühevärvilisteks siiamiteks. Arvatakse, et just ühevärvilistel orientaalidel tekkis geenimutatsioon, mis põhjustas pigmendisisalduse vähenemise karvades ja nn. maskiga tõu tekkimise.
Varaseim teadaolev kirjalik allikas, mis kirjeldab siiameid nii sõnas kui pildis, Cat-Book Poems, pärineb linnast nimega Ayudha, Taimaa muistsest pealinnast aastatel 1350-1767. Nimetatud raamat kirjeldab nii maskiga kui ühevärvilisi, samuti täpilise mustriga kasse.
Euroopasse toodi esimesed orientaalid koos siiamitega 19. sajandi lõpul. 1896. aastal demonstreeriti Londoni näitusel üleni sinist roheliste silmadega siiami kassi. Vaatamata sellele, et kass oli hiljuti toodud Taist kuninga enda kasvandusest, diskvalifitseeriti ta, kuna oli ühevärviline, ilma maskita. Pärast seda juhtumit jätkusid vaidlused teemal kas aktsepteerida või mitte ühevärvilisi siiameid kuni 1923. aastani. Siis otsustas Briti Siiamite Klubi (ingl.k. Siamese Cat Club of Britain), et siiamid peavad olema maskiga ja siniste silmadega. Sealt alates olid roheliste silmade ja ühevärvilise kasukaga kassid välja arvatud siiami tõu standardist ja nende aretus Euroopas lõpetati. Alles 1950. aastatel alustati selle tunnustamat tõu taastamist. Esimesena registreeriti pruuni värvi kassid nime all “Havanna Brown” (Havanna Pruun). Tõuaretuses kasutati lisaks siiamitele euroopa lühikarvalisi kasse. Ametlikult tunnustati tõug 1958. aastal nime all “Foreign Shorthair” (välismaine lühikarvaline). 1974. aastal nimetati see ümber orientaalseks lühikarvaliseks (ingl. k. Oriental Shorthair).
Välimus
Võtke siiami tõust kass ja kujutage teda ette kõikmõeldavates kaleidoskoobivärvides ning mustrites – ja saategi orientaalse lühikarvalise kassi. Inglisekeelses kirjanduses on orientaalidele pandud hüüdnimi ornamentals (orientals => ornamentals), kuna sellel tõul on registreeritud üle 300 erineva värvi- ja mustrikombinatsiooni. Seega on tõenäoliselt tegemist maailma kõige värvilisema tõuga. Populaarsemad värvid on must, shokolaad, sinine, lilla, valge, punane, kreem, kaneel, aprikoos, karamell. Mustritest: ühevärviline, erinevad triipude ja täppide kombinatsioonid (ingl.k. classic tabby, spotted tabby, ticked tabby, mackarel tabby), kilpkonn, kahevärvilised, millest üks värv on valge (ingl.k. bicolour). Kõik värvid ja mustrid võivad esineda veel koos varjundiga – hõbe, suits. Silmade värv erineb samuti siiamite omast – see on smaragdroheline.
Muus osas on välimus identne siiamitega – sale, elegantne, graatsiline figuur, pikad jalad, pikk sirge saba. Pea on kiilukujuline ja silmatorkavalt suurte kõrvadega. Kasukas on lühike ja siidine. Orientaalid armastavad sooja ja ei ole sobivad meie kliimas õues käimiseks.
Iseloom
Orientaalide iseloom on sama värvikas kui nende kaunis kasukaski. Sarnaselt siiamitele on nad väga intelligentsed, uudishimulikud ja seltsivad. Nad on lojaalsed, energilised ja nõuavad palju tähelepanu. Pidev üksiolek viib depressiooni ja tervisehädadeni. Seetõttu müüvad paljud kasvatajad neid paarikaupa või nõuavad, et peres oleks üks kass juba olemas. Nad ei sobi inimestele inimestele, kes tahavad endale vaikset ja rahulikku diivanikaunistust.
Orientaalid võtavad osa kõigest, mis elamises parasjagu teoksil on – remondi tegemisel on nad kõigest hingest abiks värvimisel või pahteldamisel, sättides ennast alati just sinna kohta, mida pintsel või pahtlilabidas peaks järgmisena tabama.Samuti on nende suured lemmikud puzzled ja lauamängud. Ikka seetõttu, et sobival hetkel elegantselt üle poolelioleva mängu kõpsides piisava segaduse tekitamisega seltskonna tähelepanu pälvida.
Pikakarvaline orientaal
Lühikarvalistel orientaalidel on mitu lähisugulast. Üks neist on pikakarvaline orientaal, selle tõu nimetus oli 2004. aastani javanees. See tõug sündis balineesi ja lühikarvalise orientaali ristamise tulemusena 1970. aastatel. See on uusim tõug idamaiste kasside kategoorias, kuhu kuuluvad veel lisaks pika- ja lühikarvalisele orientaalile siiam ja balinees ehk pikakarvaline siiam. Rahvusvaheliste organisatsioonide nagu FIFE ( Federation International Feline) poolt tunnustati pikakarvaline orientaal 1985. aastal, CFA (Cat Fancier’s Organisation) poolt alles 1995.aastal.
Tõu iseloom on sarnane kõigi idamaiste kassidega – nad on seltskondlikud, energilised, jutukad ja nõuavad palju tähelepanu. Välimus on identne lühikarvalise orientaaliga, ainult karv on pikem ja kohevam. Endine tõunimetus javanees pärineb selle tõu lühikese ajaloo algaastatest, kus aretajad leidsid, et graatsilise balineesi lähisugulasele tuleb nimi leida samast saarestikust. Kuna javaneesi kasukas pakub rohkem võimalikke värvi ja mustri variante, leiti et kohasem on uus tõug ristida suurema naabersaare nimega.
Külli Paap
Julia Romanjuk
Kasutatud kirjandus/Viited
B. Harr “Early Days of The Javanese”
S. Franklin “The Complete Siamese”
L. Miller “The Guide to Owning an Oriental Shorthair Cat”
O. Rakitnõh “Sto let odinnotschestvo – ili oda dlja zavodzikam orientalnõh koshek”.
Federation International Feline – www. fife.org
Fanciers Breed Referral List - www. breedlist.com
The Cat Fanciers’ Association – www. cfa.org
Kass, kes kõnnib omapead.