1 Viimati muutis minukasselab (11.01.2017 11:16:55)

Teema: Miks on toortoit hea valik?

Minu lugu ehk MIKS MU KASS ENAM  KUIVTOITU EI SÖÖ

Teen oma kassidele ise toortoitu, juba aastaid ning täna söövad seda sama toitu ka sõprade-tuttavate ning nende tuttavate kassid. Paljud aga ehk veel ei tea, kuidas ma üldse toortoidu ja selle tegemiseni jõudsin.

Siin on minu lugu.

Mul on maailma parimad kassid. Nad ei kraabi diivanit ega kriimusta jalgu või käsi; ei aja hommikul vara üles ega pissi nurka, kui olen pikemalt kodust eemal viibinud. Minu kassid lihtsalt ei tee kodus pahandust.
Mulle meeldib mõelda, et selle taga on hool ja armastus, mida mu kassid minult saavad kuid olen kindel, et veel suurem roll on isetehtud toortoidul.
Kassitoidu tegemine pole mingi pannkoogi küpsetamine ehk see on aeganõudev ja tülikas ettevõtmine. Kõigepealt läheb selleks vaja teadmisi, seejärel vajalikke abivahendeid ja koostisosi ning lõpuks ka kohta, kus see valminuna panna. Seetõttu otsisin esialgu võimalust sarnast toitu poest osta, paraku aga head varianti ei leidnud ning siis otsustasingi ise proovida.

SAATUSLIK HAIGUS

Tegelikult sai kõik alguse hoopis sellest, kui ma ca 7 aastat tagasi Võrumaal ringi seigeldes ära eksisin ning ühe üksiku maja lähedusest jooksis mängeldes välja pisi-tilluke valge kassipoeg.
Majaomanikuga suheldes selgus, et kassipoeg oli sinna kellegi poolt toodud ja maha jäetud ja tema teda endale ei soovinud. Otsustasin väiksekese viia lähimasse varjupaika, et ta seal metsas vähemalt nälga ei sureks ning lootes, et ehk naeratab talle seal õnn. Ja naerataski! smile Järgmisel päeval istus see valge kera mul süles, kui tagasi Tallinna poole sõitsin.
Kassipog sai endale nimeks Kismet, mis tähendab nii mõneski keeles saatust. Minu meelest sobib see ühele metsast leitud kassile ideaalselt.
Kismet rändas Tallinnast minuga edasi Istanbuli, Türki, kus ma tol hetkel elasin ning temast saigi mulle seal kaugel maal üks tükike kallist Eestit.
Kahjuks aga juhtus nii, et paari aasta pärast diagnoositi Kismetil diabeet ning sealt edasi kuulus meie igapäevasesse rutiini vereproovide võtmine ja testimine ning insuliini süstimine.
Tundus, et nii see jääbki, sest paranemist pole ju enam loota.
Seal mail meeldib tohtritel hirmsasti igasuguseid ravimeid välja kirjutada ja pidevalt midagi ravida nii inimestel kui loomadel, see pidavat justkui tõestama, et arst teeb oma tööd täie tõsidusega ja täie raha eest. Mina aga eestlasena olen harjunud, et külmetust hoiab eemal küüslauk ja püüan valutavat kurku esialgu sooja teega ravida. Nii tekitas ka see ülimalt kergekäeline süstima hakkamine minus vastakaid tundeid ning asusin internetist lisainfot otsima.
Infot oli väga palju! Mitu nädalat aina uurisin ja lugesin ja vaatasin igasuguseid videoid ja avastasin enda jaoks täiesti uue maailma - hollistiline veterinaaria, kuhu alla kuulub ka nö. toortoidu usk.
Lisan veel, et enne diabeeti andsin Kismetile süüa vaid kuivtoitu, mida pidasin kõige kvaliteetsemaks, kuna see ei sisaldanud teravilju ning kandis peal mitmete auhindade logosid!
Mida rohkem ma aga lugesin, seda veidram tundus mulle asjaolu, et loomaarst soovitas ühe krõbina paki asendada teisega, mis oma koostiselt veelgi rohkem süsivesikuid sisaldas.
Uus avastatud info toortoidu kohta oli aga väga huvitav ning sajad leheküljed, kus räägiti kassidest, kes on sellise toitmisega paljudest haigustest terveks saanud (ka diabeedist), pani mind mõtlema, et kaotada pole midagi - ma tahan seda proovida!

TOIDUGA TERVEKS

Otsustatud! Muretsesin endale kiiresti vajalikud masinad ja toortoiduks vajaminevad toorained ja vitamiinid ning asusin katsetama.
Ma ei liialda öeldes, et tulemused olid näha juba pärast esimest söögikorda.
Koheselt oli näha märgatavat erinevust kassi käitumises. Kui varem oli Kismet pärast sööki end kusagile kerra magama tõmmanud, siis äkitselt ta enam koheselt magada ei tahtnudki, vaid teda huvitas, mis toas toimus. Samuti ei pidanud ma enam tema joogikausse 3 korda päevas täitma.
Otsustasin toortoidule võimaluse anda ja sellega jätkata, samal ajal aga hoidsin pidevalt silma peal ka Kismeti veresuhkrul.
Umbes nädala pärast jätsin ma insuliini süstimise ära, kuid mõõtsin veresuhkrut edasi. Ma ei suutnud seda uskuda, kui nägin, et see enam ei tõuse vaid jääbki normi piiridesse.
Umbes kuu ajaga oli mul kodus täiesti erinev kass - elav, energiast pakatav, mängulusti täis noor kass, kes pideva magamise asemel tegi nüüd tuule alla ka mu teisele kassile.
Sellest on tänaseks möödas pea 5 aastat ja Kismet on endiselt täiesti terve. Ka teine kass on terve, kes tänu Kismeti haigusele läbis samasuguse menüümuutuse ja sööb samuti vaid toortoitu. Kismet on täna 7-aastane ja samamoodi energiat täis, kui 2-aastasena. Kontrollisin tema veresuhkrut korduvalt veel mitmeid aastaid, kuid alati oli see normis ja on tänaseni.
Räägin oma Kismeti-lugu tänase päevani õhinaga ja vahel tundub see ikka veel uskumatuna, kuid tõestus istub mul hetkel laua peal ja nõuab arvutis trükkimise asemel endale tähelepanu. smile
Miks ma peaksin siis veel midagi muud oma kassidele söötma, kui mul on omast käest võtta selline edulugu? Ei peakski ning ma usun siiralt, et paljud teisedki kassid saaksid sellest toidust palju kasu ja palju tervemaks!
Igaüks, kes tahab, et temagi kass mitte ainult ei püsiks elus, vaid elaks TÄIEGA, võiks oma kassile liigileomast toortoitu pakkuda.

Huvi või küsimuste korral võtke ühendust Facebookis "Minu kass elab!": www.facebook.com/minukasselab

Thumbs up Thumbs down