Lemmiklooma matused

Loomi-linde on olnud aja jooksul päris palju,oleme nad matnud oma aeda või maal metsa äärde.Küünalt ei ole pannud ja lilli ka mitte.Aga kui keegi seda teeb,ei ole selles midagi imelikku.Naermisest ei tasu välja teha.Mina olen eriti tundlik ja ei ole peaaegu kunagi "matusel" kaasas,kas abikaasa või mõni tuttav on selle asja ilma minuta korda ajanud.Ma ei taha isegi teada,kuhu nad täpselt maetud on.Ei taha selle peale isegi mõelda.Liiga kurb .Keskendun elusolevatele loomadele.:)

Meil on ka aianurgas.
Alguses panime ka suured kivid igale loomale, mis on siiamaani säilinud. Tõime metsast ka sinililli ja istutasime need haudade peale. Nüüd on ilus, kui õitsevad.

Oleme matnud metsaserva, kodu juurde.  Prügikasti küll eales ei viskaks.

Oi jah. Mul ka maetud oma aeda aia äärde, ilusad lilled kasvavad peal ja üks kivi on ka Siis kui alles matsin panin mälestuseks küünla ka hauale põlema

Minu kiisu, kes lahkus see suvi kolme hullu koera tõttu, magab vana ohvrikivi juures, vanade eestlaste kombel kivikuhunniku all, minu lemmikpusa sees. Head und kullake.:pai:

Me oleme  mattnud enda aeda. ja need kes naeravad lemmikloomade armastamise üle - See on jah lemmikloomade armastus  need ei hooli ültse lemmikutest tundub.

Ise elame korteris, aga vanaemal on eramaja mille hoovist üks nurk on spetsiaalselt lemmikute surnuaiaks tehtud. Kuna ta on seal juba ca 40\'ndate lõpust elanud, on "surnuaial" ka päris mitmeid hauakive juba. Kassid, merisead jms väikeloomade matmiseks oleme teinud mingist tugevamast karbist/kastist kirstu, selle tekkide ja rätikutega ära vooderdanud ja siis looma selles maha matnud, peale matmist tuleb leida sobiv hauakivi ja lilli ka ikka panna. Nimesid ei ole peale graveerinud, kuna meil on endil kõik kohad ja kivid meeles, kus kes puhkab. Koera matmiseks tuleb organiseerida mõni suurem kast, aga kuuris leiduva puumaterjaliga ei ole probleemi olnud. Ikka saab tehtud. Vooderdus samamoodi, kivi ja lilled etc.
Kui mul peaks mõni kass ära surema korterist (ptui ptui ptui), siis viin ta siiski vanaema juurde surnuaiale puhkama.
Ei saa aru inimestest, kellel on aastaid lemmikloom olnud ja tolle surma korral viskavad nad ta lihtsalt prügikonteinerisse. Tegu ei ole prügiga, vaid kalli lemmiku maiste jäänustega ju...

Muideks, Tiiger lahkus meie seast eelmise aasta novembris. Kuidagi imelik on vanaemal külas käia, kui teda seal enam ei ole...

Himps & Joonas... kaks kollast karvakera

Meil on ka koguaeg olnud kassid. Hetkel küll ainult üks. Aga kassidega ja muude lemmikloomadega on meie pere alati käitunud nagu pereliikmetega. Eks ta õige ole. Viimane matus oli meie küüliku Tupsu oma..Jube kurb. Ta suri 2. kuupäeval ja peaaegu iga päev käin vaatamas ja nutmas ning korrastan hauda. Haud on ümbritsetud väiksemate kividega, et koertel näha oleks, ja nüüd on nad ilusti ära õppinud, et sealt kividest edasi minna ei tohi. Tihti istun koeraga seal haua ääres, ja räägin talle oma muret, vahel tundub, et nagu tema saaks aru, istume vaikselt ja tema toetab oma pea mu õlale. Suvel ja kevadel viin hauale lilli ja kevadel kohe teen esimesel võimalusel jälle haua korda.

Igatsen teda väga-väga..

meil maal Kassid on läinud metsa surema ja pole saaanud neid selle tõttu ise matta. Aga aastaid tagasi kui mul merisiga ära suri viis isa ta oma tööjuurde ja mattis sinna lähedale. Kodujuurde ta ei julgend matta, ma nutaks siiani haua juures. Praegu ma ei tea kuhu ta täpselt maetud on.
Aga kui praegune kass kunagi peaks surema, loodan et see lähima 10 aasta jooksul kindlasti ei juhtu, viime ta kindlasti lemmiklooma surnuaeda ja teeme ilusad matused. Sest seda meie lemmikud ju väärivad.

Meie enda esimese kiisu Blaky matsime kodu juurde metsa, paneme lilli.. ( :'( )